Keegi ei vaidleks vastu sellele, et inimese elu kõige tähtsam päev pärast tema sündi ja ristimist on tema abiellumise päev. Seetõttu pole üllatav, et nii paljude kaasaegsete ilmalike ja institutsionaalsete pöörete eesmärk on just nimelt purustada see abielu kõige austusväärsem ja püham saladus. Paljude inimese jaoks on abielu vaid võimalus naudinguteks ja meelelahutuseks. Elu on aga tõsine asi. See on vaimne võitlus, liikumine eesmärgi – taeva – poole. Selle liikumise kõige otsustavamaks pöördepunktiks ja tähtsaimaks vahendiks on abielu. Kellegi ei ole lubatud vältida abielusidemeid – olgu siis tegemist salapärase (müstilise) abielu sõlmimisega, pühendudes mungana Jumalale, või sakramentaalse abielu sõlmimisega abikaasaga.

Täna keskendume eelkõige sakramentaalsele abielule. Me vaatleme, kuidas saab abielu aidata kaasa meie vaimsele elule. Me teame, et abielu on Jumala seatud institutsioon. See on „austusväärne“ (Hb 13:4). See on „suur saladus“ (Ef 5:32). Vallaline inimene kulgeb läbi elu ja lahkub sellest; kuid abielus inimene elab ja kogeb elu täiel rinnal.

Tekib küsimus, mida inimesed tänapäeval mõtlevad abielu pühast institutsioonist, sellest meie Kiriku poolt õnnistatud „suurest saladusest“. Nad abielluvad ja see on justkui kahe arvelduskonto või kahe ärihuvide ühendamine. Kaks inimest liituvad, kuid ilma ideaalideta: võiks öelda, et kaks nulli – sest ilma ideaalideta, ilma eesmärkideta inimesed pole midagi muud kui nullid. Sellised inimesed on sageli seest tühjad ja nii tunnevad nad oma koduses elus tõelist tühjust. Nad ei leia sealt rahulolu ning tormavad ja libisevad seetõttu siit sinna, kuhu iganes mujale, et leida oma õnne. Nad abielluvad teadmisteta, vastutustundeta või lihtsalt sellepärast, et nad soovivad abielluda, või seetõttu, et nad arvavad, et peavad seda tegema, et olla ühiskonna head liikmed. Kuid mis on tulemus? Me näeme seda iga päev. Abielu laevahukud on meile kõigile tuttavad. Ilmalikul abielul, nagu seda tänapäeval mõistetakse, saab olla vaid üks tunnusjoon: inimese vaimse elu mõrvamine. Edu või ebaedu, areng või hukk meie vaimses elus algab meie abielust. Kuna see on nii tõsine asi, vaatleme mõningaid tingimusi, mis on vajalikud õnnelikuks, tõeliselt kristlikuks abieluks.

Selleks, et abielu oleks kristlik, peab saama juba varasest east alates asjakohase kasvatuse. Nii nagu laps peab õppima, nii nagu ta peab õppima mõtlema ja saama haridust, samamoodi peab teda ette valmistama, et ta oleks suuteline looma ustava ja eduka abielu. Kuid ajastul, milles me elame, ei huvitu keegi laste ettevalmistamisest selleks suureks saladuseks – saladuseks, mis mängib nende elus kõige olulisemat rolli. Vanemad ei ole sageli lihtsalt huvitatud oma laste eluks ettevalmistamisest, välja arvatud ehk rahalistes küsimustes.

Meie lapsed peavad juba varasest east peale õppima armastama, andma, ohverdama ja kuuletuma. Nad peavad õppima tundma, et nende hinge ja keha puhtus on väärtuslik varandus, mida tuleb hoida nagu oma silmatera. Lapse iseloom tuleb kujundada õigesti, et temast saaks aus, julge, otsustusvõimeline, siiras ja rõõmsameelne inimene, mitte aga end haletsev poolik inimene, kes pidevalt kaebab oma saatust, tahtejõuetu olend ilma mõtlemisvõime, tundesügavuse või tugevuseta. Laps peaks juba varakult õppima tundma huvi mõne konkreetse valdkonna või tegevuse vastu, et ta oleks homme suuteline oma perekonda ülal pidama või – tütarlapse puhul – samuti abiks olema, kui see on vajalik. Naine peab õppima olema perenaine, isegi kui tal on hea haridus. Ta peaks õppima söögitegemist ja kodu juhtimist. „Aga, mu hea isa,“ võite te öelda, „see kõik on ju iseenesestmõistetav!“ Küsige aga abielupaaridelt ja te näete, kui paljudel abielluma hakkavatel meestel puudub arusaam vajadusest elukutse järele perekonna toetamiseks ning kui paljud naised ei tea midagi majapidamise juhtimisest.

Kui oleme jõudnud teatud ikka, on elukaaslase valik asi, mida ei tohiks edasi lükata. Samuti ei tohiks kiirustada, sest nagu ütleb vanasõna: „Kiire abielluma, kiire meelt heitma.“ Kuid viivitada ei tohi, sest viivitus võib olla hingele surmavaks ohuks. Reeglina algab vaimse elu normaalne rütm just abieluga. Vallaline inimene on nagu keegi, kes püüab püsivalt elada esikus: ta justkui ei teaks, milleks toad mõeldud on. Vanemad peaksid tundma huvi oma laste sotsiaalse elu ja ka nende palveelu vastu, et abielu õnnistatud tund tuleks neile kui Jumala saadetud kingitus.

Loomulikult, kui poeg või tütar asub kaaslast valima, peaksid nad arvestama oma vanemate arvamusega. Kui sageli on vanemad tundnud nuge oma südant läbistamas, kui lapsed ei küsi neilt inimese kohta, kellest saab nende elukaaslane? Laps peaks neist asjadest oma vanematega rääkima, sest neil on elukogemus ja eriline vaist, mis võimaldab neil olla teadlik neid puudutavatest asjadest. Kuid see ei tähenda, et isa ja ema peaksid last survestama. Lõppkokkuvõttes peab ta olema vaba oma otsust tegema. Kui te survestate oma last abielluma, peab ta teid vastutavaks, kui asjad ei laabu. Survest ei tule midagi head. Te peate teda aitama, kuid peate ka lubama tal valida inimese, keda ta eelistab või armastab, mitte aga kedagi, keda ta haletseb või kellest tal on kahju. Kui teie laps pärast kellegagi tutvumist ütleb teile: „Mul on sellest vaesest hingest kahju, ma abiellun temaga“, siis teadke, et olete nurjunud abielu lävel. Ainult inimene, keda ta eelistab või armastab, saab seista teie lapse kõrval. Nii mees kui naine peaksid teineteise poole tõmmet tundma ning nad peaksid tõeliselt tahtma koos elada, sisemisel viisil, kiirustamata. Selles küsimuses ei ole aga võimalik oma lapsi survestada. Mõnikord tunneme moonutatud armastusest, et meie lapsed on meie omand, meie vara ja et me võime nendega teha, mida tahame. Ja nii saab meie lapsest olend, kes ei suuda elada elu ei abielus ega vallalisena.

Muidugi peaks tutvumis protsess, mis on nii õrn teema, kuid millele me sageli tähelepanu ei pööra, toimuma enne abielu. Me ei tohiks kunagi olla teineteise tundma õppimisel enesega rahulolevad, eriti kui me pole oma tunnetes kindlad. Armastus ei tohiks meid pimestada. See peaks avama meie silmad, et näha teist inimest sellisena, nagu ta tõeliselt on, koos tema vigadega. „Parem võtta king oma majast, isegi kui see on lapitud,“ ütleb vanasõna. See tähendab, et parem on võtta keegi, keda oled tundma õppinud.

Kui soovitasin ühel noorel naisel tõsiselt järele mõelda, kas ta peaks oma kihlust jätkama, vastas ta: „Kui ma selle katkestan, lööb mu ema mu maha.“ Aga mis kihlus see selline on, kui puudub võimalus seda katkestada? Kihlumine ei tähenda, et ma tingimata abiellun. See tähendab, et ma proovin ja vaatan, kas peaksin abielluma inimesega, kellega olen kihlunud. Kui naine ei suuda oma kihlust katkestada, ei tohiks ta kihluda või õigemini ei tohiks ta abieluga edasi minna. Kihluse ajal peame olema eriti ettevaatlikud. Kui oleme, on meil pärast pulmi vähem probleeme ja vähem pettumusi. Keegi ütles kord, et teineteise tundmaõppimise perioodil tuleks oma südamest kahe käega tugevalt kinni hoida, otsekui oleks see metsloom. Te teate, kui ohtlik on süda: selle asemel, et viia teid abieluni, võib see viia teid pattu. On võimalus, et teie valitud inimene näeb teis pelgalt mänguasja või hambaharja, mida järele proovida. Pärast olete masenduses ja valate palju pisaraid. Kuid siis on juba hilja, sest teie ingel on osutunud savist tehtuks.

Ärge valige inimest, kes raiskab oma aega klubides, lõbutsedes ning loobib oma raha reisimisele ja luksusele. Samuti ärge valige kedagi, kes, nagu te avastate, varjab oma enesekesksust armastusesõnade taha. Ärge valige inimest, kes on nagu püssirohi, nii et niipea, kui te talle midagi ütlete, pahvatab ta leekidesse.

Lisaks, kui soovite tõeliselt edukat abielu, ärge lähenege noorele naisele või mehele, kes ei suuda oma vanematest lahku lüüa. Kristuse käsk on selge: „Inimene jätab oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole“ (Mk 10:7). Aga kui näete, et teine inimene on seotud oma ema või isaga, kui näete, et ta kuulab neid suu ammuli ja on valmis tegema kõike, mida nad talle ütlevad, hoidke heaga eemale. Ta on psühholoogiliselt ebaküps inimene ja te ei suuda temaga perekonda luua. Mees, kellest te teete oma abikaasa, peaks olema iseseisev ja elujõuline. Kuid kuidas saab ta olla iseseisev, kui ta pole taibanud, aru saanud ega omaks võtnud fakti, et vanemate maja on lihtsalt lillepott, kuhu ta pandi kasvama, et teda sealt hiljem välja võtta ja kuhugi mujale ümber istutada?

Samuti veenduge meest valides, et ta poleks endasse sulgunud tüüp, kellel sellisel juhul pole sõpru. Ja kui tal täna pole sõpru, on tal homme raske näha teis sõpra ja partnerit. Olge valvel näägutajate, hädaldajate ja süngete inimeste suhtes, kes on nagu murest murtud linnud. Olge valvel nende suhtes, kes kogu aeg kaebavad: „Sa ei armasta mind, sa ei mõista mind“ ja kõike muud sellist. Samuti olge valvel usufanaatikute ja liigselt vagade suhtes. Nende suhtes, kes ärrituvad tühiste asjade pärast, kes kritiseerivad kõike ja on ülitundlikud. Kuidas te sellise inimesega elama hakkate? See on nagu okaste otsas istumine. Hoiduge teatud pseudokristlaste eest, kes näevad abielus midagi rüvedat, pattu, kes löövad kohe silmad maha, kui sellest midagi kuulevad. Vaadake ette nende suhtes, kes peavad abielu halvaks, omamoodi vangistuseks. Nende suhtes, kes ütlevad: „Aga ma pole kogu oma elu jooksul kordagi abiellumisele mõelnud.“ Kui abiellute sellise inimesega, on ta okas teie lihas või koormaks oma kloostrile, kui temast peaks saama munk. Hoiduge nende eest, kes arvavad, et nad on täiuslikud ja kes ei leia endas ühtegi puudust, leides samal ajal pidevalt vigu teistes. Hoiduge nende eest, kes arvavad, et Jumal on nad valinud kõiki teisi parandama.

On veel üks tõsine asi, millele peaksite samuti tähelepanu pöörama: nende perekond. Õppige hästi tundma isa, ema, vanaisa, vanaema, onu, tädi. Ennekõike pöörake tähelepanu inimese usule. Kas tal on usk? Kas inimesel, kellest mõtlete teha oma elukaaslase, on ideaale? Kui Kristus ei tähenda talle muud midagi, kuidas suudate siis teie tema südamesse astuda? Kui ta pole suutnud väärtustada Kristust, kas te arvate, et ta väärtustab teid?

Arutage asju eelnevalt oma vaimuliku isaga. Uurige koos temaga igat üksikasja ja ta seisab teie kõrval nagu tõeline sõber, ning kui jõuate soovitud eesmärgini, siis on teie abielu kingitus Jumalalt (vrd 1Kr 7:7). Jumal annab igaühele meist oma anni. Mitte et Jumal teeks valiku, öeldes „sina mine siia“ ja „sina mine sinna“, vaid Ta annab meile soovi valida seda, mida meie süda igatseb, ning julgust ja jõudu seda ellu viia. Kui valite oma abikaasa sel viisil, siis tänage Jumalat. Viige ta kokku oma vaimuliku isaga. Kui teil seda pole, peaksite kahekesi koos valima vaimuliku isa, kes on teie vaimne juhendaja (geronda), teie isa, see, kes tuletab teile meelde ja näitab teile Jumalat.

Teil on elus palju raskusi. Tuleb probleemide torm. Mured ümbritsevad teid ja kristliku elu säilitamine ei saa olema lihtne. Kuid ärge muretsege. Jumal aitab teid. Tehke seda, mis on teie võimuses. Kas saate lugeda vaimulikku raamatut viis minutit päevas? Siis lugege. Kas saate palvetada viis minutit päevas? Palvetage. Ja kui te ei suuda viis minutit, palvetage kaks. Ülejäänu on Jumala asi.

Kui näete oma abielu raskusi, kui näete, et te ei edene oma vaimses elus, ärge heitke meelt. Kuid ärge olge ka rahul mis tahes eduga, mille olete võib-olla juba saavutanud. Tõstke oma süda Jumala poole. Jäljendage neid, kes on andnud kõik Jumalale, ja tehke mis suudate, et olla nende sarnased, isegi kui kõik, mida suudate, on oma südames soovida olla nende sarnased. Jätke toimimine Kristusele. Ja kui te sel viisil edasi liigute, tunnetate tõeliselt, mis on abielu eesmärk – vastasel juhul ekslete elus ringi nagu pime.

Mis on siis abielu eesmärk? Rääkigem selle kolmest sihist.

Esiteks, abielu on tee: mehe ja naise osadust nimetatakse „koos ikkesse asetamist“ (kreeka keeles syzygia), see tähendab, et nad mõlemad näevad vaeva ühise koorma all. Abielu on ühine rännak, jagatud osa valust ja loomulikult mõningate elu suurimate rõõmude allikas. Kuid tavaliselt on meie elus kuus keelt, mis helisevad kurbuses, ja ainult üks, mis on rõõmus. Mees ja naine joovad samast elumuutuste, kurbuse ja tragöödia karikast. Laulatusteenistuse ajal annab vaimulik noorpaarile juua samast karikast, mida nimetatakse „ühiseks karikaks“, sest koos, ühiselt, kannavad nad elus üksteise koormaid (vrd Gl 6:2). Seda karikat nimetatakse ka „liiduks“, sest nad on ühendatud, et jagada elu rõõme ja muresid.

Jumal ütles, et „inimesel ei ole hea üksi olla“ (1Ms 2:18), ja nii seadis Ta tema kõrvale kaaslase, kellegi, kes aitab teda kogu elu, eriti tema võitlustes. Kui kaks inimest abielluvad, on see justkui nad ütleksid: koos läheme edasi, käsi käes, headel ja halbadel aegadel. Meil saab olema murelikke tunde, koormatest täidetud kurbuse tunde. Kuid ööpimeduses usume me jätkuvalt päikesesse ja valgusesse. Oh, mu kallid sõbrad, kes saaks öelda, et nende elu pole märgistanud rasked hetked? Kuid pole väike asi teada, et oma rasketel hetkedel, oma muredes ja kiusatustes hoiate te oma käes oma armastatu kätt.

See on abielu moonutamine, kui arvame, et abielu pole midagi muud kui tee õnneni, otsekui oleks see risti eitamine. Abielu rõõm seisneb selles, et mees ja naine panevad õlad kokku ja lähevad koos edasi elu ülesmäge mineval teel. Elu ei ole pidu, nagu mõned arvavad. Pidage meeles: teie elu saab olema rist, kuid lilledes õitsev rist. Teie abielul on oma rõõmud, naeratused ja ilusad asjad. Kuid päikesepaistelistel päevadel pidage meeles, et kõik kaunid lilled varjavad risti, mis võib igal hetkel teie päikesepaistesse ilmuda. „Sa pole kannatanud? Siis sa pole armastanud,“ ütleb üks poeet. Ainult need, kes kannatavad, suudavad tõeliselt armastada. „Abielu,“ ühe antiikfilosoofi sõnade kohaselt, „on maailm, mille teeb kauniks lootus ja tugevaks ebaõnn.“ Nii nagu terast karastatakse ahjus, täpselt samuti pannakse inimene proovile abielus, eluraskuste tules.

Abielu on seega rännak läbi kurbuse ja rõõmude. Kui kurbus tundub ülekaalukas, siis peaksite meeles pidama, et Jumal on teiega. Ta võtab teie risti enda kanda. Tema oli see, kes asetas abielukrooni teie pähe. Kuid pidage meeles: kui küsime Jumalalt midagi, ei anna Ta alati lahendust kohe. Ta juhib meid edasi väga aeglaselt. Mõnikord kulub Tal aastaid. Me peame kogema valu. Vastasel juhul poleks elul mõtet. Kuid olge julged, sest Kristus kannatab koos teiega ja Püha Vaim „palub teie eest“ (vrd Rm 8:26).

Teiseks, abielu on armastuse rännak. See on uue olendi, uue inimese loomine, sest nagu ütleb Evangeelium: „need kaks saavad üheks lihaks“ (Mt 19:5; Mk 10:7). Jumal ühendab kaks inimest ja teeb nad üheks. Kahe inimese liidust, kes nõustuvad oma samme ühildama ja oma südamelööke harmoniseerima, sünnib uus inimene. Sellise sügava ja iseenesliku armastuse kaudu saab ühest kohalolu, elav reaalsus teise südames. „Ma olen abielus“ tähendab, et ma ei saa elada ühtki päeva, isegi mitte mõnda hetke, ilma oma elukaaslaseta. Minu mees, minu naine, on osa minu olemusest, minu lihast, minu hingest. Tema täiendab mind. Tema on mõte minu meeles. Tema on põhjus, miks mu süda lööb.

Paar vahetab sõrmuseid, et näidata, et nad jäävad kõigis elumuutustes ühendatuks. Kumbki kannab sõrmust, millele on kirjutatud teise nimi. See tähendab, et teise nimi on kirjutatud tema enda südamesse. Ta sulgeb teise oma olemuse tuuma: mees elab, et armastada oma naist, ja naine elab, et armastada oma meest.

Kõige algsem ja olulisem asi abielus on armastus, ja armastus tähendab kahe ühendamist üheks. Jumal vihkab lahutust (vrd Ml 2:16). Ta tahab purunematut ühtsust (vrd Mt 19:3–9; Mk 10:2–12). Vaimulik võtab sõrmused vasakust sõrmest, paneb need paremasse ja siis uuesti vasakusse ning lõpuks paneb need tagasi paremasse kätte. Ta alustab ja lõpetab parema käega, sest see on käsi, millega me peamiselt tegutseme. See tähendab ka seda, et teisel on nüüd minu käsi. Ma ei tee midagi, mida mu abikaasa ei taha. Ma olen teisega seotud. Ma elan teise jaoks ja sel põhjusel talun ma tema vigu. Inimene, kes ei suuda leppida teise inimese ja tema vigadega, ei saa abielluda.

Mida mu partner tahab? Mis teda huvitab? Mis pakub talle rõõmu? See peaks huvitama ja rõõmustama ka mind. Samuti otsin võimalusi teha talle väikeseid rõõme. Kuidas ma täna oma mehele heameelt teen? Kuidas ma täna oma naisele heameelt teen? See on küsimus, mida abielus inimene peab endalt küsima iga päev. Naine tunneb muret tema murede, huvide, töö ja sõprade pärast, et neil oleks kõik ühine. Mees annab talle hea meelega järele. Kuna ta teda armastab, läheb ta viimasena magama, et olla kindel, et majas on kõik tehtud, ja tõuseb hommikul esimesena. Ta peab naise vanemaid omaenda vanemateks, armastab neid ja on neile pühendunud, sest ta teab, et abielu on vanematele raske. See paneb nad alati nutma, sest see lahutab nad oma lapsest.

Naine väljendab armastust oma mehe vastu kuulekuse kaudu. Ta on talle kuulekas täpselt nii, nagu Kirik on Kristusele (Ef 5:22–24). Tema õnn on täita oma mehe tahet. Uhkus, jonn ja kaebamine on kirved, mis raiuvad maha abieluõnne puud. Naine on süda. Mees on pea. Naine on süda, mis armastab. Oma mehe rasketel hetkedel seisab ta tema kõrval, nagu keisrinna Theodora seisis keiser Justinianuse kõrval. Tema rõõmuhetkedel püüab naine tõsta teda veelgi kõrgematesse kõrgustesse ja ideaalidesse. Kurbuse aegadel seisab naine tema kõrval nagu ülev ja rahulik maailm, pakkudes talle hingerahu.

Mees peaks meeles pidama, et Jumal on usaldanud naise tema hoolde. Tema naine on hing, mille Jumal on talle andnud, ja ühel päeval peab ta selle Temale tagasi andma. Ta armastab oma naist, nagu Kristus armastab Kirikut ja oli valmis ohvriks surema Kiriku eest (Ef 5:25). Ta kaitseb teda, hoolitseb tema eest, pakub talle turvalisust, eriti kui naine on mures või haige. Apostel Peetrus kutsub mehi üles austama oma naisi (vrd 1Pt 3:7). Seega peaks mees olema täis armastust ja õrnust ning tegema endast naise suurima aarde. Abielu, mu kallid sõbrad, on väike paat, mis seilab läbi lainete ja kaljude vahel. Kui kaotate tähelepanu kasvõi hetkeks, läheb see põhja.

Kolmandaks, abielu on rännak taevasse, kutse Jumalalt, kutsumus. See on, nagu Pühakiri ütleb, „suur saladus“ (Ef 5:32). Me räägime sageli seitsmest „pühast saladusest“ ehk sakramendist. Selles mõttes on „saladuseks“ mingi tõelise isiku või sündmuse müstilise kohalolu märk. Ikoon näiteks on püha saladus. Kui me seda austame, ei austa me puitu ega värvi, vaid Kristust, Jumalasünnitajat (Theotokost) või püha, keda on müstiliselt kujutatud. Püha Rist on Kristuse sümbol, mis sisaldab Tema müstilist kohalolu. Ka abielu on püha saladus, müstiline kohalolu, mis ei erine neist. Kristus ütleb: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). Ja alati, kui kaks inimest abielluvad Kristuse nimel, saavad nad märgiks, mis sisaldab ja väljendab Kristust Ennast. Kui näete paari, kes on sellest teadlik, on see, nagu näeksite Kristust. Koos on nad teofaania – Jumala kohalolu ilmutus.

Seepärast asetatakse laulatusteenistuse ajal ka kroonid nende pähe, sest pruut ja peigmees on Kristuse ja Kiriku kujutis. Ja mitte ainult see, vaid kõik laulatusteenistuses on sümboolne. Süüdatud küünlad sümboliseerivad tarku neitsisid. Kui vaimulik paneb need küünlad noorpaari kätte, on see justkui ta ütleks neile: oodake Kristust, nagu tegid targad neitsid Evangeeliumis (Mt 25:1–11). Need sümboliseerivad ka tulekeeli, mis laskusid nelipühal ja mis olid Püha Vaimu kohalolu märgiks (Apt 2:1–4). Abielusõrmuseid hoitakse altaril, kuni vaimulik need sealt võtab, ja see näitab, et abielu saab alguse Kristuses ja lõpeb Kristuses. Vaimulik ühendab ka nende käed, et näidata, et Kristus Ise liidab nad paariks. Nagu kirjutas püha Gregorios Teoloog: „Ma asetan ühe käe teise kätte ja asetan mõlemad Jumala kätte“ (Kiri 193 PG 37.316C). Just Kristus on abielusaladuse südames ja nende ühise elu keskmes.

Kõik laulatusteenistuse elemendid on varjud ja sümbolid, mis viitavad Kristuse kohalolule. Kui istute kuskil ja näete äkki varju, teate, et keegi on tulemas. Te ei näe teda, kuid teate, et ta on seal. Tõusete varahommikul ja näete idas punast silmapiiri. Te teate, et peagi tõuseb päike. Ja tõepoolest, seal mäe taga hakkab päike paistma.

Kui näete oma abielu, oma meest, oma naist, oma partneri keha, kui näete oma muresid, kõike oma kodus: teadke, et need kõik on Kristuse kohalolu märgid. See on, nagu kuuleksite Kristuse samme, otsekui Ta tuleks, otsekui hakkaksite kohe kuulma Tema häält. Kõik need asjad on Kristuse varjud, ilmutades, et Ta on koos meiega. On küll tõsi, et oma murede ja kohustuste tõttu tunneme me, et Ta puudub. Kuid me näeme Teda varjudes ja oleme kindlad, et Ta on meiega. Seepärast ei olnud varases Kirikus eraldi laulatusteenistust. Mees ja naine läksid lihtsalt kirikusse ja võtsid koos armulauda. Mida see tähendab? Et sellest peale on niiden elu üksainus elu Kristuses.

Pärjad ehk laulatuse kroonid on samuti Kristuse kohalolu sümbolid. Täpsemalt öeldes on need märtri au sümbolid – nende valmisolek kannatada Kristuse ja teineteise eest. Mees ja naine kannavad kroone, et näidata, et nad on valmis iseendale surema Kristuse pärast. Öelda, et „ma olen abielus“, tähendab, et ma elan ja suren Kristuse jaoks. „Ma olen abielus“ tähendab, et ma igatsen ja janunen Kristuse järele. Kroonid on ka kuningliku väärikuse märgid, ja nõnda on mees ja naine kuningas ja kuninganna ning nende kodu on kuningriik – Kiriku kuningriik, Kiriku pikendus. „Ma olen abielus“ tähendab seega, et ma olen kuningas, ma olen kuninganna, Kiriku tõeline ja ustav liige.

Kroonid sümboliseerivad ka viimast võitu, mis saavutatakse taevariigis. Kui vaimulik kroonid eemaldab, ütleb ta Kristusele: „võta nende kroonid oma kuningriiki“ – võta need oma kuningriiki ja hoia neid seal kuni viimase võiduni.

Ja nõnda on abielu tee: see algab maalt ja lõpeb taevas. See on liitumine, side Kristusega, kes kinnitab meile, et Ta viib meid taevasse, et me oleksime alati koos Temaga. Abielu on sild, mis viib meid maalt taevasse. See on justkui sakrament ütleks: üle ja üleval pool armastust, üle ja üleval pool oma meest, oma naist, üle igapäevaste sündmuste, mis moodustavad teie elu, pidage meeles, et te olete määratud taeva jaoks, et te olete asunud teele, mis viib teid eksimatult sinna. Pruut ja peigmees annavad teineteisele käed ning vaimulik võtab neist mõlemast kinni ning viib nad tantsides ja lauldes ümber laua. Abielu on liikumine, edasiminek, rännak, mis lõpeb taevas, igavikus.

Abielus näib, et kokku saavad kaks inimest. Kuid tegelikkuses pole neid mitte kaks, vaid kolm. Mees abiellub naisega ja naine abiellub mehega, kuid need kaks koos abielluvad ka Kristusega. Nii võtab saladusest osa kolm ja kolm jäävad elus kokku.

Pulmateenistuse ajal laua ümber tantsides juhib paari vaimulik, kes kujutab Kristust. See tähendab, et Kristus on meid haaranud, päästnud, lunastanud ja teinud meid Enda omaks. Ja see ongi abielu „suur saladus“ (vrd Gl 3:13). Ladina keeles anti sõna „müsteerium“ edasi sõnaga sacramentum, mis tähendab vannet, ustavustõotust kuni surmani. Ja abielu on vanne, leping, liitumine, side, nagu me oleme öelnud. See on püsiv side Kristusega. „Ma olen abielus“ tähendab seega, et ma annan oma südame Kristuse teenistusse. Kui te abiellute, siis selline tähendus on abielul õigeusu kirikus. „Ma olen abielus“ tähendab „ma olen Kristuse sulane“.

Isa Emilianos (Vapheides)

Athose mäe Simonopetra kloostriülem

Simonopetra klooster Athose mäel